Wellesi deklaratsioon

Wellesi deklaratsioon oli Ameerika Ühendriikide riigisekretäri asetäitja Sumner Wellesi poolt 23. juulil 1940 avaldatud dokument, mille kohaselt Ameerika Ühendriigid ei tunnistanud Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, sest see oli toimunud jõuga ning Balti riikides elavate rahvaste tahte vastaselt.^[1][2] Tegemist oli Stimsoni doktriini rakendamisega Balti küsimuses.^[3] Deklaratsioon väljendas Franklin D. Roosevelti ja tema administratsiooni suhtumist territoriaalsesse ekspansiooni.^[4]

Tulevaste Balti riikide alasid hakati Vene Keisririigiga liitma alates 18. sajandi algusest ja need kuulusid autonoomsete provintsidena selle koosseisu kuni 20. sajandi alguseni. Neil aladel oli 19. sajandil alanud rahvuslik ärkamine ja Esimesele maailmasõjale järgnenud Venemaa Keisririigi lagunemise käigus eraldusid sellest teiste seas ka Eesti, Läti ja Leedu. Kahe maailmasõja vahel kuulusid kõik kolm Rahvasteliitu ja olid Ameerika Ühendriikide poolt de iure tunnustatud. Pärast Teise maailmasõja puhkemist okupeeris Nõukogude Liit Balti riigid 1940. aastal vastavalt Natsi-Saksamaaga sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salajastes lisaprotokollides sisalduvatele kokkulepetele.

Wellesi deklaratsiooni koostas peamiselt Loy Wesley Henderson, konsulteerides samal ajal Wellesi ja president Franklin Rooseveltiga. Deklaratsiooni järgi ei tunnistanud Ameerika Ühendriigid Balti riikide okupeerimist kui ebaseaduslikku akti. Ühendriigid ei taganenud sellest 51 okupatsiooniaasta jooksul kordagi.^[5] Deklaratsioon iseenesest oli sümboolse tähendusega, kuid võimaldas läände jäänud Balti riikide diplomaatidel jätkata oma riikide eest seismist.